Häbi

Häbi kuuluda siia inimrassi. Jumal ei andesta kellelegi, isegi mitte sündimata lapsele. Kord tuleb taevas ja ta tuleb nobetasti. Palk koos temaga, tasudes igaühele nõnda, nagu on tema tegu.

Korduv muster

"Iga rahvas ja ka iga üksikinimene peaks selle asemel, et end võltside poliitiliste "süüküsimustega" unele äiutada, iseennast uurima, kuivõrd ta oma vigade, hooletuste ja halbade harjumustega on samuti süüdi sõjas ja kõiges muus maailmaviletsuses; see on ainus tee, et järgmist sõda võib-olla ära hoida. Seda nad mulle ei andesta, sest ise nad muidugi täiesti süütud: keisrid, kindraleil, suurtööstusleil, poliitikuil ega ajalehtedel pole endale kõige vähimatki ette heita, keegi pole milleski süüdi! Võiks arvata, et maailmas on kõik kõige paremas korras, ainult kümmekond miljonit tapetud inimest lebab mullas. Ja kuigi sellised sõimuartiklid ei saa mind enam vihastada, teevad nad omati mõnikord mu meele kurvaks. Kaks kolmandikku minu kaasmaailastest loevad sedalaadi lehti, loevad igal hommikul ja õhtul sellist tooni, iga päev neid töödeldakse, manitsetakse, ässitatakse, tehakse rahulolematuiks ja tigedaiks, ja kõige selle sihiks ja lõpp-punktiks on jälle sõda, järgmine, tulevane sõda, mis küllap on veelgi õudsem kui see, mis möödus. See kõik on selge ja lihtne, iga inimene võiks seda taibata, üksainus tund järelmõtlemist viiks samale tulemusele. Kuid keegi ei taha seda, keegi ei taha järgmist sõda ära hoida, keegi ei taha säästa ei ennast ega oma lapsi järgmistest miljonite tapatalgutest, kui ta odavamalt välja ei tule. Tund aega järele mõtelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse, järele valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette! Sellest ajast peale, kui ma seda tean, on see mind halvanud ja meeleheitele viinud, minu jaoks pole enam ei "isamaad" ega ideaale, kõik see on ju üksnes dekoratsioon nende härraste jaoks, kes järgmiseks mahanottimiseks valmistuvad. Pole mõtet midagi inimlikku mõelda, öelda, kirjutada, pole mõtet oma peas häid mõtteid veeretada - nende paari-kolme inimese kohta, kes seda teevad, tuleb päevast päeva tuhat ajalehte, ajakirja, kõnet, avalikku ja salajast istungit, mis kõik taotlevad vastupidist ja selle ka saavutavad.

Loomulikult tuleb jälle sõda, et seda teada, pole vajagi lehti lugeda. Selle pärast võib muidugi kurb olla, aga see ei maksa midagi. See on sama hea, kui mõni oleks kurb selle pärast, et ta peab vaatamata kõigele, mida ta selle vastu ka ette võtaks, ikkagi kord paratamatult surema. Võitlus surma vastu on alati kaunis, õilis, imeteldav ja auväärne asi, niisiis ka võitlus sõja vastu. Aga see on alati lootusetu donkihhotlus."

Need imelised read pärinevad Herman Hesse teosest "Stepihunt", aastast 1927.Seoses sellega tahan öelda, et inimene ei õpi eal. Need sõnad on juba 87 aastat vanad ja siiani on muster sama. Miski pole muutunud ja aina kordub, nagu filmi tagasi monteerimine ainult teises ajas. Sõjast ja õnnetustest on saanud iga päeva osa, nagu rutiin, mis on nii tavaline. Kui soovid muutusi, siis loe seda tükki südamega ja jaga seda sellele, kes vajab seda.

Lõhki

Kas tõesti see elu
Pakub mulle vaid valu
See rusub, purustab
Ainsa motivatsiooni unustan

Ei tea mis on rõõm.
Elu mu seest lõhki sööb
Kui miski mind köidab,
siis seegi eest sõidab

Ühiskond peaks olema eeskuju
Kuid tahest tahtmata ma mujal ujun
Esteetika on mitmesugustele
Eetika hoopis ühesugustele

Kurvaks teeb mind hoopis see,
et mu elu täitsa ees
Kõike alateadvusest ma teen
Kuni täitsa üle keen.

Mälestuse nauding

Nauding on uni
nauding on toit.
Hetkeks on hea
hiljem unustad kõik.

Uni see alati lühikseks jääb
enamasti seal miskit ei näe.
Toit see hetkeks püsib su keelel,
aga hoopis keegi teine on meelel

Ainuke nauding siin elus on mälestus,
sest kestvas hetkes mõlgub peas vaid jälestus.
Minevik ongi üks mälestus suur
sellest ei mäleta keegi meist suurt.

Mida ei mäleta,
ju see oli hea.
Kõike mida jälestan
toimub praegu mu peas.

Pimedus

Liikumine puudub
kõik pimedusse suundub.
Ainult minu erksus
koos lindudega veel jätkus

Kas keegi veel mind näeb?
Ning mulle ulatab käe.
Kuna päike, see on homne päev
siis motivatsioon siit ka läeb.

Unikaalselt haruldane

Ühikonna melu
rikub meie elu.
Milleks vajan sinu mütsi,
kui mus peitub juba vürtsi?

Inimene sa karjaloom
kuid täitsa oma iseloom.
Sarnasus on vale vastus,
kui me armastame samu asju...

See on täpselt nagu sõda
mina tahan, sina tahad
suu meil kõigil lõhki ajab,
südamesse valu rajab

Isegi kui kuulud samma rassi
ära järgi halli massi!
Sul on olemas see võim
luua endas oma hõim.

Utoopia

Vaikus, ärevus, sekeldus
ja armastusse sukeldus.
Milline meloodia,
Kuid täielik utoopia

Muusika mus tekitab,
ärevust välja lekitab.
Südame puruks sikutab
Imemaailma uputab

Kuid otsa saab kaunis utoopia.
Kehale rajub kangus,
ebamäärane emotsioonide langus
Pimesi muusikas elamine
on etem, kui ühiskonnas suremine

Mõte

Kõigil meil on kirg, oma kirg. Üks neist on muusika. Muusika, mis see on? Muusika on inimkonna universaalne keel. Muusika viib kõik kaasa. Vaadates kuidas kõik maapeal elavad olendid muusikat hingega teevad, on see hämmastav. Pean muusikat millekski, mis ületab sugude, klasside ja uskude piirid, seepärast ongi see minu arust nii võimas vahend, nii ütles Bob Marley ja mina arvan sama. Muusika on õpetlik, andes aeg-ajalt tegevust ka hingele. See pilt on nii ilus, kuidas inimesed muusikale pühenduvad - nad karjuvad, hüppavad, laulavad, plaksutavad, naeravad, nutavad, ja see mis nad südames tunnevad on lihtsalt nii hea, nagu suur suur ärevus. Pole olemas head ega halba muusikat, on vaid suur ja väike müra. Kõigil meil on oma muusika valik mis näitab sinu elu. Kui sul pole kedagi, kes sind aitaks elus, tea seda, et sul on muusika. Muusika on meie elu suur osa, kõik olendid maapeal teavad seda, kuigi nad ei räägi sellest. Mida sa teed kui tuju on laes, kuulad muusikat. Mida sa teed kui tuju on 0, kuulad muusikat. Kui sa hoiad muusikast eemale siis ta tuleb ise su juurde, kuigi tal pole jalgu. Lihtsalt ela, ole, tee ja saa.

23.06.2011

Pinge

Vahel on nii raske,

et lahkuks kohemaid.

Unustaks kõik maise

ehk siis kaoks see laim

Annad käe

võtad pea

ma ei tea,

kus tegin selle vea

olen hull,

tunne null

aitab, loll mõtte mull!

Minu õnn on minu teha

kõike võib ju proovida.

Emotsioone näitav keha

anna tõesti soovida.

Milleks üldse minu soov?

Kui mu saatus elu loob?!

Täpselt nii kui lendleks tuules

lausumata sõnu huulelt.

Võtaks keha, võtaks hinge

segaks kokku oleks vinge.

Mis see aitab, kas see aitab

Pinges on need mõlemad.

Astun sammu

astun kaks

mõtlemata

nagu laps

Mis mul ikka üle jääb

alustada algusest.

Nutt on valus, mitte jääv

Avad silmad, siis sa näed!

12.03.2014