"Iga rahvas ja ka iga üksikinimene peaks selle asemel, et end võltside poliitiliste "süüküsimustega" unele äiutada, iseennast uurima, kuivõrd ta oma vigade, hooletuste ja halbade harjumustega on samuti süüdi sõjas ja kõiges muus maailmaviletsuses; see on ainus tee, et järgmist sõda võib-olla ära hoida. Seda nad mulle ei andesta, sest ise nad muidugi täiesti süütud: keisrid, kindraleil, suurtööstusleil, poliitikuil ega ajalehtedel pole endale kõige vähimatki ette heita, keegi pole milleski süüdi! Võiks arvata, et maailmas on kõik kõige paremas korras, ainult kümmekond miljonit tapetud inimest lebab mullas. Ja kuigi sellised sõimuartiklid ei saa mind enam vihastada, teevad nad omati mõnikord mu meele kurvaks. Kaks kolmandikku minu kaasmaailastest loevad sedalaadi lehti, loevad igal hommikul ja õhtul sellist tooni, iga päev neid töödeldakse, manitsetakse, ässitatakse, tehakse rahulolematuiks ja tigedaiks, ja kõige selle sihiks ja lõpp-punktiks on jälle sõda, järgmine, tulevane sõda, mis küllap on veelgi õudsem kui see, mis möödus. See kõik on selge ja lihtne, iga inimene võiks seda taibata, üksainus tund järelmõtlemist viiks samale tulemusele. Kuid keegi ei taha seda, keegi ei taha järgmist sõda ära hoida, keegi ei taha säästa ei ennast ega oma lapsi järgmistest miljonite tapatalgutest, kui ta odavamalt välja ei tule. Tund aega järele mõtelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse, järele valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette! Sellest ajast peale, kui ma seda tean, on see mind halvanud ja meeleheitele viinud, minu jaoks pole enam ei "isamaad" ega ideaale, kõik see on ju üksnes dekoratsioon nende härraste jaoks, kes järgmiseks mahanottimiseks valmistuvad. Pole mõtet midagi inimlikku mõelda, öelda, kirjutada, pole mõtet oma peas häid mõtteid veeretada - nende paari-kolme inimese kohta, kes seda teevad, tuleb päevast päeva tuhat ajalehte, ajakirja, kõnet, avalikku ja salajast istungit, mis kõik taotlevad vastupidist ja selle ka saavutavad.
Loomulikult tuleb jälle sõda, et seda teada, pole vajagi lehti lugeda. Selle pärast võib muidugi kurb olla, aga see ei maksa midagi. See on sama hea, kui mõni oleks kurb selle pärast, et ta peab vaatamata kõigele, mida ta selle vastu ka ette võtaks, ikkagi kord paratamatult surema. Võitlus surma vastu on alati kaunis, õilis, imeteldav ja auväärne asi, niisiis ka võitlus sõja vastu. Aga see on alati lootusetu donkihhotlus."
Need imelised read pärinevad Herman Hesse teosest "Stepihunt", aastast 1927.Seoses sellega tahan öelda, et inimene ei õpi eal. Need sõnad on juba 87 aastat vanad ja siiani on muster sama. Miski pole muutunud ja aina kordub, nagu filmi tagasi monteerimine ainult teises ajas. Sõjast ja õnnetustest on saanud iga päeva osa, nagu rutiin, mis on nii tavaline. Kui soovid muutusi, siis loe seda tükki südamega ja jaga seda sellele, kes vajab seda.
