Seista on valus

Kaua sa jaksad?
Kaua sa seisad?
Sellel ristteel,
otsust ootades.

Sinu ainasad neli otsust,
ei oma ainsatki tähtsust.
Sa ju ei liigu,
kuid siiski teed vigu.

Need teed on kitsad
ja lõppu ei näe.
Ja su omad vitsad,
tulevad kõik ühel väel.

Otsaees on higipiisad,
sest sa ikka veel seisad.
Ja need pisarad raisad,
on tõeliselt võimsad.

Siis võta neilt jõudu
ja tao kokku laudu,
sest vaevalt sa tahad kaevata haudu
ja matta sinna enese tahtejõudu.

Õnn on liiga isiklik,
anda kellegi teise vastutada.
Õnn peab olema egoistlik
ja mitte kunagi kellegi teise kasutada.

Ükskord oled sa elusam
ja leiad, mis on ilusam, mis tulusam.
Jätad maha, mis õudsam ja valusam,
sest olla õnnelik on palju mõnusam.

Kord me ärkasime ja ei kustu eal

Ei küsi võimatut.

Kuid kuidas sa jaksad, kui Sulle on sajandeid kaikaid kodaratesse visatud ja seal hoitud? Muutnud rahu rahutuks, maa punaseks, taeva halliks, silma märjaks ja rusika pinge.

Sa kannatasid. Kannatasid ja said viga ning kannatasid ja kogesid, kuid ei kaotanud.

Südames tuksus ikka mõte isamaast. Kas see saab kord olema?

Mõte liikus, liikus edasi verre. Liikus jalgadesse ja kätesse. Kaikus üle metsade, merede, taevaste ja teede. Mets peegeldas Su salapära, meri Su kangust, taevas Su valu ja teed Su sihti. Pisar voolas, käsi ulatas käe ja lõpuks me hoidsime seda, kes oli vaid mõte.

Ta on su peos, hoia Teda, sest keegi kuskil kunagi nägi vereni vaeva, et Teda saada. Ära põgene vaid paranda.

Riik ei ole asutus, see pole tirida ja tõmmata, võtta ja anda...riik on rahvas.

Su ideaalsus pole võrreldav, sest Su ajalugu oli hingeldav.

Eesti 97 (24.03.2015)

Ükskõik kuidas

Tule välja enda seest
ükskõik kuidas.
Ole sina kõigi ees
ükskõik kuidas.

Läbikukkund,
surmani nutnud
ükskõik kuidas.

Hullunult
naeru uppund
ükskõik kuidas.

Oled kortsund
ragastunud
ükskõik kuidas.

Põikpaine
raevunud
ükskõik kuidas.

Kes oled teiste silmis,
pole see, kes oled sees.

Rahvas ütles:
"Ole sina"
"armastan sind endiselt"

Ükskord teistele end avand,
kas siis ikka meeldid veel?