Ei küsi võimatut.
Kuid kuidas sa jaksad, kui Sulle on
sajandeid kaikaid kodaratesse visatud ja seal hoitud? Muutnud rahu rahutuks,
maa punaseks, taeva halliks, silma märjaks ja rusika pinge.
Sa kannatasid. Kannatasid ja said viga
ning kannatasid ja kogesid, kuid ei kaotanud.
Südames tuksus ikka mõte isamaast. Kas
see saab kord olema?
Mõte liikus, liikus edasi verre.
Liikus jalgadesse ja kätesse. Kaikus üle metsade, merede, taevaste ja teede. Mets
peegeldas Su salapära, meri Su kangust, taevas Su valu ja teed Su sihti. Pisar
voolas, käsi ulatas käe ja lõpuks me hoidsime seda, kes oli vaid mõte.
Ta on su peos, hoia Teda, sest keegi
kuskil kunagi nägi vereni vaeva, et Teda saada. Ära põgene vaid paranda.
Riik ei ole asutus, see pole tirida ja
tõmmata, võtta ja anda...riik on rahvas.
Su ideaalsus pole võrreldav, sest Su
ajalugu oli hingeldav.
Eesti 97 (24.03.2015)
No comments:
Post a Comment